Mis on homöopaatia? Kas homöopaatia saab olla praktiline?
Saagem kõigepealt ühele poole asjaoluga, et homöopaatia on kummaline meditsiin, mida ei saa lihtsalt kategoriseerida ega selgitada. Tegelikult näib, et tänapäeval kasutatakse terminit homöopaatia nii mitmel viisil, et kui uskuda selle väärkasutust ajakirjades, ajalehtedes ja televisioonis, võib see tähendada kõike looduslikku, alates ravimtaimedest kuni nõiakunstini. Parimal juhul näib see olevat intuitiivse praktika viis, mille loojaks oli torisev Saksa arst Samuel Hahnemann, kes oli oma uskumuste tõttu sõna otseses mõttes sunnitud meditsiini praktiseerimisest loobuma. Tegemist on ravimeetodiga, mis ei põhine moodsal tehnoloogilisel teadusel, vaid kahe sajandi tagusel teadusel. Halvimal juhul näib, et homöopaatia on teatud kultus, ning enamikul selle praktiseerijatest puuduvad rahalised vahendid ja tahe kasutada nüüdisaegseid meditsiinilisi avastusi, alates antibiootikumidest kuni kloonimiseni – teisisõnu on tegemist meditsiini ludiididega (Ludiidid ehk masinalõhkujad olid Inglismaal 1811–1817 mässu tõstnud inimesed).
Ka homöopaadid kipuvad olema kummalist tõugu inimesed. Tihti tundub, et nad ei suhestu teistega hästi. Enamikul Ameerika Ühendriikide homöopaatia praktiseerijatest on arstikraadi asemel mõni muu meditsiinivaldkonna kraad. Tihti on tegemist loodusravijate, kiropraktikute või mõne muu arstiteaduse äärealale kuuluva valdkonna praktiseerijatega. Sellel võib olla teatud seos asjaoluga, et USAs puudub “homöopaadil” õiguslik ja meditsiiniline määratlus, kuid meditsiiniõiguse keerdkäigud ei mõjuta meie arusaama homöopaatiast.
Arvestades kõiki homöopaatide ja homöopaatia ringkonna iseärasusi – need veidrused ja asjaolu, et homöopaadid üksteist ei toeta, võivad suures osas olla põhjuseks, miks homöopaatia on enamike inimeste jaoks parimal juhul “alternatiivteraapia” – ning lisaks ka homöopaatia iseärasusi, tekib küsimus “Kas homöopaatial on üldse väärtust?”
Võin vaid oma kogemusele tuginedes vastata, et homöopaatia aitas mind hetkel, mil miski muu ei seda ei teinud ja näis, et olukord on lootusetu. Nii nagu mitmedki teised, pöördusin homöopaatia poole alles siis, kui kuhugi mujale polnud enam minna. Enda õnnistuseks sisenesin õigesse hoonesse. Sealt leidsin homöopaadi, kes uskus, et tervenemise protsess on ka õppeprotsess ja kes õpetas mulle homöopaatiat, mind samal ajal ravides.
Kuigi on tõsi, et homöopaatia juured peituvad iidses taimedega ravitsemises ja alkeemias, võib seda öelda tegelikult kogu meditsiini kohta, kuid erinevalt homöopaatidest eitavad tänapäevased arstiteadlased seda ajaloolist tõde. Samuti on õige, et homöopaatia võlgneb kaasaegsele keemiale ja füüsikale sama palju kui iidsele alkeemiale.
Nüüdseks olen õppinud homöopaatiat pea kaks kümnendit, sellest kirjutanud ja seda ka õpetanud. Käesolevas teoses peituvad teadmised on aastatepikkuse õppe- ja uurimistöö tulemus.
Samas küsimus, kas homöopaatiast võiks mõelda kui millestki praktilisest, ei tulnud mulle tegelikult pähe enne, kui see mulle klassiruumis esitati. Mõned aastad tagasi õpetasin homöopaatilise filosoofia põhikursust nii nagu alati. Rääkisin klassile, et homöopaatia on energia tervendamise viis nagu nõelravigi, ning sarnaselt nõelravile kutsub ta esile reaktsiooni vallandaja, mis laseb teie kehal end tervendada. Selgitasin, et homöopaatilisest vaatenurgast peame õppima nägema oma haigussümptomeid meile iseomastena, meie jätketena, ning peame lõpetama nende väljajuurimise, sest iga sümptom, mida eiratakse ja välja juuritakse, tuleb tagasi tugevamana kui varem. Selgitasin, et peame alustama tegelemist haiguste algpõhjustega, mitte ainuüksi sümptomitega.
Olin veetnud suurema osa päevast selgitades ja õpetades, kuidas homöo- paat sobitab sümptomid õige ainega, kui klassis tõsteti üks käsi. Keegi naisterahvas küsis: “On selles kõiges üldse midagi praktilist?”
Olin küsimusest üsna jahmunud, sest praktilisus ei olnud mulle kunagi tundunud ühel ega teisel viisil oluline. Samas oli küsimus esitatud ning sellele tuli vastata. Kas homöopaatia on praktiline? Ja kas seda võiks üldse kunagi praktiliseks pidada? Arvan, et vastus on jah ning ei.
Homöopaatia põhineb iidsel arusaamal meditsiinist, et arstiteadus on mõeldud inimesele tervikuna. Allopaatiline meditsiin – mida peetakse Lääne meditsiiniks – on arenenud teises suunas. Muistne allopaat nägi inimese keha, mõistust ja hinge ühe tervikuna ja mitte eraldiseisvate osadena, kuid Kreeka arsti Galeni tööst lähtuvalt hakkas allopaat nägema inimest mehhanismina, loodusliku konstruktsioonina. Just tol ajal, kaks tuhat aastat tagasi, alistus algne “holistiline” meditsiin – Hippokratese meditsiin – meditsiinivormile, mis kaardistas inimese organismi teisiti ja üha rohkem kindlate kemikaalide ja osade seguna, mis moodustas kokkuliidetult inimolendi. See, mida peeti kunagi erakordseks, ehk isegi imeliseks, muutus sajandite jooksul lihtsalt geenide ja hormoonidega manipuleerimise ootuspäraseks tulemuseks.
Alles käesoleva sajandi viimases pooles on hakanud allopaadid taaskord aktsepteerima hinge olemasolu ja pidama imesid elu osaks. Tervenemine võib aset leida, olenemata sellest, kas geene või hormoone manipuleeritakse või mitte. Ühtlasi oleme viimastel aastatel näinud, kuidas üks allopaat teise järel avaldab raamatuid palvete jõust ning mõistuse ja keha seosest.
Samas arenes homöopaatia teises suunas. Nii tänapäevase kui kahesaja aasta taguse homöopaadi jaoks on olnud inimene tervik – mõistus, keha ja hing –, nii nagu ta oli seda Hippokratese jaoks kaks tuhat aastat tagasi. Mõistuse ja keha ühtekuuluvust pole otsitud, sest seda seost ei ole mitte kunagi katkestatud. Seetõttu on tänapäevane homöopaatia praktika suures osas samasugune, nagu see on alati olnud – otsitakse energia ainet, mille toime sarnaneb käsiloleva haigusseisundiga kõige enam.
Praktikas võib see näida kõige loogikavabam. Inimeselt, kes otsib abi nahalööbe korral, võidakse küsida, millest ta öösiti und näeb või kui janune ta on. See näib esmapilgul üsna kaudne ning aeg-ajalt tunnevad homöopaatia õppijad, et kõik, mida nad meditsiini kohta kunagi on õppinud – ja kõik, mida nad ravimise kohta kunagi on mõelnud – on vale.
Nii võib see olla küll. Kui meie allopaatilised teadmised pole just täielikult valed, siis on nad vähemasti mahajäänud. Kõigile, kellel on kodus teler, kes loevad ajakirju või jälgivad ajalehtedes reklaame, on allopaatiline metodoloogia ja mõtteviis täielikult pähe kulunud.
Tegelikult algab meie allopaatiline haridustee enne sündi. Vast ükski teine eluperiood pole allopaatiaga nii tihedalt seotud kui sünnieelne periood. Emaüsas viibides kuuleme juba, mida meilt tervise ja tervishoiuga seonduvalt oodatakse. Seetõttu imestan alati, kui õnnestub veenda kedagi kaaluma, et ehk eksisteerib ka mõni muu tervise- või ravifilosoofia, mis võib haigete ravimisel olla tõhus ja ohutu. Kuna homöopaatiline filosoofia on nii mitmel viisil allopaatilise filosoofia vastand, on minu jaoks veelgi üllatavam, kui keegi kulutab aega ja energiat, õppimaks piisavalt homöopaatiat, et seda edukalt kasutada.
Kuid miski kõnetab neid sadu ja tuhandeid meist, kes leiavad ühel hetkel, et on valmis oma võimalusi vähemalt uurima. Arvan, et on liiga lihtne süüdistada allopaatilist meditsiinitööstust või kindlustusettevõtteid ning tulla lagedale sellise üldistava väitega nagu “allopaatia on meid korduvalt alt vedanud ja me otsime tervishoiule uut lahendust.” Isegi kui mina nii ei väida, olen kindlasti kuulnud mitmeid teisi seda tegemas.
Samas on inimeste mõttemaailmas toimunud muutus, mis algas mõned aastad tagasi vaid paarist torisejast, kuid näib nüüd olevat jõudmas ka laiema avalikkuseni. Nii nagu mõned aastad tagasi sooritasid tervisetoidu poodides oma oste vaid üksikud teisitimõtlejad ja nüüd ostlevad miljonid meist tohutult suurtes ökokaubamajades, oleme samamoodi näinud imepärast kasvu nende keskklassi kuuluvate, keskealiste ja ülikooliharidusega inimeste arvus, kelle tähelepanu on suunatud uutele tervise ja haiguse nägemise viisidele ja uutele ravimeetoditele.
Nüüd aga tagasi praktilisuse juurde. Kuidas võtta midagi nii filosoofilist kui homöopaatia ja muuta see praktiliseks? Kuidas võtta Hahnemanni kirjutatu ja rakendada seda oma igapäevaelus?
Minu arvates peame kõigepealt möönma, et homöopaatia on oma olemuselt ebapraktiline. Selle kohaselt peame õppima kasutama täiesti uusi lihaseid, justkui tantsija, kes pole balletisaali käsipuuga varem kokku puutunud. Homöopaatia tähelepanu keskpunkt erineb allopaatia omast. Allopaatiline meditsiin on kohaspetsiifiline. Sellest lähtuvalt peame sihikule võtma ühes piirkonnas paikneva kindla sümptomi või rühma sümptomeid, mida nimetame haiguseks ja töötama sümptomite kadumise suunas. Usutakse, et kui suudame need sümptomid eemaldada ja kõik muu rahule jätta, saab patsient terveks.
Homöopaat on õppinud vaatama inimest tervikuna, inimest koos sümptomitega ja siduma kokku kõik sümptomid üheks suureks üldpildiks. Tegemist on palju keerukama lähenemisega, kui lihtsalt sümptomitele keskendumine. Kui uskuda, et valulikud sümptomid on osa tervikust, mitte miski võõras, ei saa lihtsalt sümptomitele vastu töötada ja eeldada, et nad kaovad, avaldamata muutusi – ja tihti negatiivseid muutusi – kogu organismile. Selle asemel töötab homöopaat tervikuga, määrates aine, mis põhineb sümptomite terviklikkusel. Ta usub, et inimese organism ravib end ise, kui talle selleks võimalus anda.
Seega on homöopaatiline aine vaid säde. Tervendav säde. Vallandaja, mis võib suunata inimest – ja mitte ainult tema sümptomeid – tervenemise poole. Seetõttu ei eemalda homöopaatiline ravi ainult sümptomeid (ainus, mida kõige edukam allopaatiline ravi suudab pakkuda), vaid inimene on tegelikult tugevam ja tervem kui varem. Selline mõju tuleneb asjaolust, et homöopaatia käsitleb ja ravib inimest tervikuna ning keeldub võtma sihikule vaid mõnda üksikut valitud sümptomit. Esiteks mõistetakse homöopaatias, et sümptomid on tekkinud põhjusega, ning teiseks, et meditsiin ei toimi vaid ühes kehaosas või ühtede sümptomite puhul ilma tervikut mõjutamata. Samas tervikut käsitledes saab olemasolevaid sümptomeid olulisel määral parandada.
Tean, et see kõlab kummaliselt. Ühtlasi ka ebapraktiliselt, vähemalt sel juhul, kui praktiline tähendab lihtsat. Või kui praktiline tähendab ühtmoodi sümptomite puhul iga kord sama ravimi määramist. Antihistamiinide igakordne kasutamine allergiate ravimisel võib olla “praktiline” lähenemine meditsiinile, kuid see pole tõhus. “Ebapraktilise” lähenemise kohaselt tuleb kõigepealt teadvustada, et iga inimene on ainulaadne ja vajab ainet, mis on näidustatud just talle. Homöopaadi ülesandeks on see aine leida. Kuigi tunnistan, et nii on meditsiinile läheneda mõnevõrra ebapraktiline – visata iga uue juhtumi puhul kaart minema ja püüda haige organismi kõnnumaal teed leida – kuid näib, et tegemist on ainsa meetodiga, mis teid kuhugi juhatab.
Homöopaatilise meetodi abil suunab homöopaat inimese end avastama, sest usutakse, et olukorra lahendus leidub patsiendis, mitte ei tule homöopaadilt. Homöopaat vaid aitab teabe kättesaamisega, sest inimene ise ei pruugi olla selle olemasolust isegi teadlik, ning veel vähem oskaks ta sellega midagi ette võtta. Seetõttu kohtuvad homöopaat ja inimene esimesest korrast alates kui võrdsed ja meeskonnakaaslased, mitte nagu ekspert ja ohver.
Homöopaatilise meetodi kohaselt peab selle praktiseerija teadma ja tundma täies ulatuses tuhandetest ainetest koosnevat homöopaatia apteeki. Selles mõttes on allopaatia küllaltki lihtne – kui teil on sellised sümptomid, siis võtke mingit kindlat ravimit. Arst peab end uute ravimitega lihtsalt kursis hoidma. Kuna homöopaatias ei saa isegi eeldada, et kaks külmetusega haiget vajavad sama ainet, või et üldse on “külmetuse ravim”, on ülesanne palju keerulisem – ja seetõttu palju ebapraktilisem.
Aga kui mõtleme praktilisuse all seda, kas homöopaatia on haige tervendamisel tõhus? Või tasub end rahaliselt ära? Või on koduste hädaolukordade puhul ohutu eneseravi meetod? Vastused on jah, jah ning jah.
Õigesti rakendatud homöopaatia on osutunud ohutuks ja tõhusaks igapäevaseks raviviisiks minu koduriigis ja üle kogu maailma. Sajad tuhanded inimesed kasutavad homöopaatiat igasuguste seisundite ravimiseks, alates köhast ja külmetushaigusest – mille puhul homöopaatiliste ainete leidmine on lihtne, ning need on palju tõhusamad kui nende allopaatilised vasted – kuni HIVi ja vähini. Lisaks on homöopaatia palju taskukohasem kui allopaatiline meditsiin. Peamine erinevus peitub tehnoloogias. Kui allopaadid investeerivad kirglikult kõige uuemasse tehnikasse, siis homöopaadid loevad endiselt oma raamatuid, materia medica’t ja repertooriumi.
Lõpuks pole väiksemate hädaolukordade puhul iseenda ravimiseks vast ohutumat, lihtsamat ega tõhusamat viisi kui homöopaatia. Homöopaat või kodukasutaja kes õpib selgeks homöopaatilise filosoofia ja praktika põhitõed, võib olla endale ja oma lähedastele väga kasulik.
Usun, et pikas perspektiivis küsiski too õpilane just seda: kas see teave võib minu jaoks kunagi tõeliselt kasulikuks osutuda? Inimesed tahavad teada, kas neil õnnestub üldse kunagi homöopaatia selgeks õppida ja kas nad on tulevikus võimelised valima hädaolukorras õige aine.
Siinkohal on minu vastus: jah, kindlasti. See nõuab vaid veidi tööd ning tahet vaadata olukordi mõnevõrra erineva nurga alt, kui seda teeks allopaatiline arst. Kuid iga inimese jaoks on jõukohane ja teostatav õppida nii palju homöopaatiat, et teada, mida teha kõikides kodudes ettetulevate kergemate hädajuhtude korral.
See ongi kogu käesoleva teose eesmärk. Püüdsin luua raamatu, mille puhul olin alati lootnud, et selle kirjutab keegi teine – ühe teose, mis annaks ülevaate homöopaatilisest filosoofiast ja plaani, kuidas järgida homöopaatia praktikat; mis annaks homöopaatia praktikaks ka kindlad aine määramise vahendid ja võtme enimkasutatavate akuutsete ainete kohta koos nende dooside ja potentsidega. Kirjutasin käesoleva teose selleks, et täita koduse ravi teatmike tühimikku, nii et Samuel Hahnemanni pärandatud homöo- paatia filosoofia võiks võtta koha homöopaatiliste põhiainete ja nende kasutuse kõrval. Just see muudab “Praktilise homöopaatia” praktiliseks.
Mis aga kõige olulisem – kirjutasin käesoleva teose seepärast, et usun homöopaatiasse, nii selle filosoofiasse kui praktikasse. Samuti oli põhjuseks lihtne reaalsus: valudes olles ei otsi ma praktilist meditsiini; ma tahan imepärast meditsiini. Ma tahan meditsiini, mille põhifilosoofia kohaselt on tervenemine alati võimalik ning ühtlasi minu olemuse kaasasündinud osa.
Minu jaoks on selleks meditsiiniks homöopaatia. Kõige praktilisem arstiteadus.
Vinton McCabe
Lugejale
Käesoleval teosel on ainult informatiivne eesmärk. Enne teosest saadud teabe põhjal tegutsemist on soovitatav konsulteerida professionaalse homöopaadiga ja oma raviarstiga. Teatud aine, teraapia või ravi käsitlemine ei tähenda, et raamatu autor või kirjastaja selle kasutamist soovitaks.
